Achilleus

16ALZ Paralympics Cycling 02Esimene kodarrataste, pedaalide ja kettasülekandega jalgratta joonis Leonardo da Vincilt 15. saj lõpust, kuid tolle aja tehnoloogia ei võimaldanud autoril oma plaane ellu rakendada. 1817.a leiutas Karl von Drais masina, mille esimesel rattal asus pöördtelg, mida sai jalaga tõugata. Tema leiutist nimetati draisienne’iks, „jooksumasinaks“.  Esimene pedaaliga jalgratas ehitati 1839. 1861. a lisati esirattale vänt ja pärast seda lisati veel mitmesuguseid tehnilisi uuendusi: metallkodaratega rattad, täiskummist rehvid, pidurid ja käiguvaheti. 1885.a suunati vedu tagarattale ja kolm aastat hiljem leiutas iirlane J. B. Dunlop sisekummiga õõnsad rehvid. Esimene maanteesõiduvõistlus toimus 1869. a Prantsusmaal, kus sõideti Pariisist Rouni. Prantsusmaa Jalgratturite Liit (Union vélocipède de France) loodi 1881. a veebruaris, 1895. a peeti esimesed maailmameistrivõistlused aja peale. Maanteesõidus toimusid esimesed maailmameistrivõistlused alles 1927. a. 1896. a esimestel nüüdisaegsetel olümpiamängudel oli kavas kuus jalgrattaala, nende seas kolm maanteesõidudistantsi: 10 km, 100 km ja 12 tunnine sõit. Esimesed naiste maailmameistrivõistlused peeti 1958 ja olümpiamängude kavva lülitus naiste jalgrattasõit Los Angeleses 1984. a.

„Sport: Täielik illustreeritud käsiraamat“

Jalgratturid läbivad teatud distantsi võimalikult kiiresti. Peamine eesmärk on jõuda finišisse enne teisi. Kuigi tulemused pannakse kirja individuaalselt, võistlevad siiski 6-10 jalgratturist koosnevad võistkonnad. Meeskonnatöö on tähtis: sõitjad peavad sageli aitama oma parimat jalgratturit või andma võitmiseks soodsaima positsiooni, näiteks kontrollides vastaste eest ära minekut.

Jalgratturite grupp – Olenevalt sõidust võib koosneda kuni 150 jalgratturist. Kui kellelgi õnnestub end grupist lahti rebida, püüavad vastasmeeskonna liikmed rühma neile järele vedada.

Võistkonna saateauto – Igal meeskonnal on üks-kaks autot meeskonnajuhi (või peatreeneri), mehhaanikute ja treenerite jaoks. Nii on juht võistluse ajal oma võistlejate läheduses ja saab neile nõu anda ning vett, süüa või energiajooki pakkuda.

Võistluste peakohtunik – Vastutab võistluste korralduse eest ja jälgib autost võidusõitu lähedalt.

Mootorratas – Mootorratastel filmivad operaatorid võistlust teleülekande jaoks.

Juhtmootorratas – Sõidab jalgratturite rivi ees, teatab rühma saabumisest ning jälgib, et tee oleks vaba.

Lõpuspurt – Tavaliselt leiab aset võidusõidus või velotuuril, kui ükski võistleja pole suutnud end rühmast ette rebida. Iga meeskonna parimad sprinterid püüavad end viimased viis kilomeetrit hoida rühma eesotsas. Kiirus ja taktika hoiavad pinget kuni viimase spurdini lõpusirgel.

„Sport: Täielik illustreeritud käsiraamat“

Maanteesõidud jagunevad nelja rühma, olenevalt nende kestusest ja vormist. Meeste maailmakarikasai (alates 1989) on iga-aastane mõõduvõtmine, kus võistlejad järjestatakse 10 etapil teenitud punktide alusel. Kõik need klassikalised sõidud (velotuurid ja maailmameistrivõistlused nende hulka ei kuulu). Võistlejad koguvad 1-100 punkti, vastavalt nende kohale igal võistlusel. Naiste maailmakarikassari (alates 1998) on iga-aastane paremusjärjestus 9 etapi punktide põhjal: võistlejad koguvad p1-75 punkti vastavalt igas sõidus saavutatud kohale.
  1. Ühepäeva ringsõidud – Võistlejad sõidavad teatud kindla hulga ringe ettemääratud distantsil. Ringid võivad olla erineva raskusastmega (nt mäed, laskumised). Ühisstardiga sõit kestab ühe päeva Tähtsaim ühepäevasõit on maailmameistrivõistlused, mida on alates 1927.a peetud igal aastal eri ringil. Vastupidiselt teistele võistlustele võistlevad siin rahvusmeeskonnad. Naiste maailmameistrivõistlused toimuvad igal aastal alatest 1958. a-st.

  2. Klassikalised ühepäevasõidud – enamasti toimuvad need sõidud kahe linna vahel, kindlaksmääratud teel. Võistlus toimub ühisstardist ja peetakse ühel päeval. Alates 20. sajandi algusest on need võistlused väga populaarsed ja neid peetakse kord aastas. Igas sõidus on omad raskused (munakivitänavad, rasked mäed).

  3. Individuaalsed temposõidud – Võistlejad stardivad ühekaupa teatud ajavahemiku järel (60sekundit) ja peavad sõitma kindla vahemaa (kas punktist A punktid B või ringil) võimalikult kiiresti. Raja pikkus varieerub. Individuaalsed temposõidud on viinud suurte uuendusteni jalgratta aerodünaamikas. Individuaalne temposõit nõuab pidevat pingutust ilma ühegi puhkehetketa.
„Sport: Täielik illustreeritud käsiraamat“
Eest ärasõit (breakaway)
 
Kas üks või mitu võistlejat lisavad kiirust, et ülejäänud rühmast ette sõita. Kui üks jalgrattur üritab end lahti rebida, nõuab see meeletut pingutust, kui seda teeb rühm võistlejaid, on vaja nende vahelist koostööd.
 
Kolonnis sõit (fan formation)
 
Seda tehnikat kasutab enamasti rühm sõitjaid. Nad sõidavad kolonnis üksteise taga, et vähendada tuuletakistust. Kõige Kõige enam pingutust nõuab see vedajalt, kuna teada ei kaitse tuule eest keegi. Kui ta väsib, laseb ta teised rivi vedama ja jääb ise kolonni lõppu. Edasi teeb sama järgmine vedaja. Lehvikukujuliselt hargnenud rivi võimaldab ka paremat ülevaadet teest.

Mäkketõus (climbing)

Olenevalt kallaku nurgast sõidab võistleja mäkke kas sadulas istudes või püsti pedaalidel ja töötades jalgadega kogu jõust.

Laskumine (descent)
 
Jalgrattur hoiab keha horisontaalselt ja võimalikult madalal. Käsivarred on surutud alla juhtrauale, reied keha lähedal ja pedaalid paralleelselt maapinnaga. Laskumisel võivad jalgratturid saavutada kiiruse 90 km/h.
„Sport: Täielik illustreeritud käsiraamat“

Temposõidu jalgratas

Seda tüüoi võidusõitude tähtsuse kasv (paljud Tour de France'id on võidetud just temposõitudega) on sundinud ja arendama kõrgeklassilisi aerodünaamilisi süsteeme.

Maanteesõiduratas

Maanteesõiduratas on konstrueeritud ja ehiatud kiirust ja kaalu silmas pidades. Selle ehitus võimaldab sõitjal hoida aerodünaamilist asendit, et kergendada hingamist. Tavalisel rattal on kõige enam 18 käiku tarvis kaks esimest ja üheksa tagumist hammasratast.

„Sport: Täielik illustreeritud käsiraamat“